8

Mingi pulmapidu, vähemalt peaksime sinna minema.. Billy on ka seal. Miskipärast seisame Balta tunneli vanalinnapoolses otsas R-kioski ees, seal käin ma nii unes kui päriselus sageli.

Olen seiklusarvutimängu peategelane. Mingi salajane laboratoorium. Köögist tuleb võtta meepurk ja veel midagi, suhkrupakk vist, need aitavad kuskil mõistatust lahendada, ma ei tea veel, kuidas. Teisel katsel (vahepeal sain vist surma, tuli salvestatud mäng uuesti lahti teha) on minuga üks tuttav tüdruk, ei mäleta, kes. Kolmandal katsel veel üks võimukas naisisik, ehk mu raamatupoe-aegne ülemus, kes annab meile ERILISE meepurgi, mis on väiksem ja tumedama meega. Saan ukse avatud, mis mul varem pole õnnestunud. Seal liiguvad mingid pisikesed elektroonilised olevused, või ei teagi, kuidas nimetada. Väikesed ja kandilised, punased või oranžid, sibavad oma pisikeste jalgade peal põrandal ringi, ilmselt tehislikku päritolu. Labori töö saadus vms, aga kindlasti mitte peaeesmärk. Minule nad tähelepanu ei pööra. Olid nad kunagi inimesed? Ei mäleta, olid nad valgusest koosnevad (nii, et mu keha neist läbi läks) või mitte. Ukseesriie on küll, mingist rohelisest või sinisest hologrammist, mis muide ilmselt olendeid toas kinni hoiab. Eesriide taga paistab üks tüüp, kes on sinna juhuslikult sattunud ja otsib umbes midagi, mida normaalsed inimesed otsida võiksid, poodi või ametiasutust. Arvab, et ma olen seal teda teenindamas. Lasen tal oma kaks sõpra ka kohal kutsuda, saan kavalusega nende suure-suure püstoli enda kätte, sihin neid sellega ja ütlen, et mul läheb seda vaja, ei saa öelda miks (pean ju kurjuse laboris hävitama, vähemalt end selle eest kaitsma). Nad kõik või vähemalt esimese tüübi kaks sõpra pevad nüüd lahkuma, eks? Ma ei taha neile halba. Nad võivad ming psühhoks pidada, aga vastu vist ei vaidle.

Sihin kedagi või Midagi ja mu laser ei tööta.