6

Kadrioru lossis on mingi kristlik koosviibimine. Billy on joonistanud ilusa vesivärvilise pildi, mis on värviline nagu pühademuna. Mina aga rikun selle kogemata ära. Lähme mingi tädi käest (tädi seisab klaveri juures) vesivärve küsima, aga ta selgitab meile meie nõuete alusetust.

Mingi tšikk võtab mu koti ja vehib sellega hooletult. Tagajärg - üks Mägra õlu kukub kohutava jumakaga kivipõrandale kildudeks. Õnneks jäävad teised terveks.

5

Osalen mingil maratonijooksul. Aga ei viitsi eriti joosta, uimerdan niisama ringi. Siis, kui jooksjad hakkavad finišeerima, tuleb Tarmo T. sörkides ja ulatab mulle oma lõpetamata viinapudeli. "Äh, mina ei jaksa, aga joo/jookse sina lõpuni". Huvitav keeleteaduslik nüke, eksole. Nagu need sõnad oleksidki sünonüümid, võtan ühte kätte Tarmo pudeli, teise omaenda viski, kus samuti midagi sees on, ning hakkan jooksma ning jooma. Eriti mõistlik see muidugi ei ole ja mul ongi kohe võhm otsas.

Hiljem oleme Viimsis, kus on üsna imelik valik tuttavaid.

4

Dešifreerimine. Kogu tegevus toimub Pika ja Vene tänava piirkonnas (skandinaavlaste linnakihelkonnas, kui ma ei eksi). Dešifreerida tuleks Texase ees asuva telefoniautomaadi abil. See vist aitaks natside kulda või midagi muud sama vahvat leida. Või siis mingit saladust paljastada. Texase kõrval (mis tänav see nüüd oligi) on Stalini kuju. Aasta on seega 1947. Katsetan erinevaid numbreid ja kasutajanimesid, üks kombinatsioon peaks kindlasti töötama. Siiski ei tööta. 42? 43? 42 tundub tõenäolisem (sest Audrey on vist Douglas Adamsit lugenud. Asi võis - vahepeal - olla niisiis Audreys, aga ma ei mäleta enam). Mingi hetk võtame saladuse varjajal kõri pihku ja veame ta Vene tänavale, et ta asjad välja räägiks. Vingub ja rabeleb, aga salgab ja ei ütle midagi.

Mäest üles Pika tänava poole sörgib terve kari rastasid. Mõne aja pärast liiguvad sama teed ülikondade ja Jamaica lipuvärvides lipsudega rastad, kellele me (ülikondade ja nendes avalduva konformismi eest) mõnitusi karjume.

Seal Texase/Tehase kohal olen ma unes ka varem sees käinud, kusjuures siis on seal mingi kolmas baar olnud.

3

Päris enne ärkamist sain teada, et tõlkebüroo võttis mind ilgelt hea palgaga tööle. Tuju läks heaks ja oli ka ärgates hea. Siis nägin oma maakodu.. mis asus Lepistiku peatuses... kus elasid mu vanaema ja tädi... aeg-ajalt vähemalt... ja keegi mu tuttav jäi kuhugi kadunuks. Aga krt, ei mäleta enam. Igatahes, meri oli ka kuskil.

2

Liigume Audreyga mingit käiku mööda Tartust Tallinnasse. Siis tuleb välja, et käik on lahitise kiviklibuga kinni müüritud, lükkan õlaga lahti. Teisel pool käiku on kõrge müür/kallas, mille all kohiseb jõgi. Kalda ääres istub kaks ebamääraselt tuttavat tüüpi, teen nendega juttu ja sokin hea õnne peale midagi Vormsi festivalist. Tüübid on ebasõbralikud ja nõuavad meilt tollimaksu vms, mul hakkab Audrey pärast hirm ja ma ärkan meelega.

Sama jõgi, stseen varasemast või hilisemast - vaatan alla, mingi pooleldi murdunud puu on kalda ääres. Kas see pidurdaks minu hüpet piisavalt? Ei hakka riskima. Liigun mööda ohtlikku rada edasi ja tuleb meelde, et mul on prillid peas, alla hüpates oleksin need ära kaotanud.

Olen oma vanas keskkoolis, liigun mööda treppe. Koolis on uued õpilased, vanemate tüdrukute näod on uduselt veel tuttavad, aga ilusaks on nad läinud. Läheks tagumisest trepist alla, aga eelistan võimalikult laiasid koridore. Suurel trepil kohtan kahte praegust kursavenda (praktikal nagu minagi), ütlen põgusalt tere. Esimesel korrusel õnnestub ühelt õpetajalt mingi diiliga kaheraudne välja kaubelda. Osalen supernaljakas rivistuses, kus mingi suht noor tibi kätega imelikke liigutusi teeb. Naera puruks, arvatavasti naeran ka läbi une. Aulas toimub kohtuistung, istun ja kuulan, ei konspekteeri. Kohtunik on sümpaatne ja tark mees ning langetab õige otsuse. Kaheraudse kavatsen koolist välja viia.

1

Selline stseen - olen mingis vist ümmarguses ruumis, kus on õela iseloomuga taimed. Mul on klaasist kaheosaline bong ja ma kasutan mõlemat osa taimede pihta loopimiseks. Ilmselt lootes, et bong katki läheb. Aga ei lähe. Taimi on palju, kui mõnele neist pihta saan, servib ta tohutu kiirusega tagasi. Kui sööt läheb teisele taimele, virutab see eseme omakorda edasi. Ilmselt on taimed pimedad, aga nad loodavad mind samavõrd tabada kui mina neid. Kui ese maha kukub, korjan üles ja viskan, lootes, et ese või taim läheb katki. Nii püüan vist tõestada, et ma ei karda neid taimi. Tegelikult ikka natuke kardan. Selle unenäo tõlgendamiseks ei pea nüüd küll geniaalne psühholoog olema.

Sisenen Pizza Americana koha peal asuvasse jõmmibaari, kus ma vist varasemateski unedes käinud olen. Ühe laua taga istub Mike Field, keda ma esimese ropsuga ära ei tunne. Istume ja ajame juttu. Küsin mingi lehemüüja käest Postimeest. Et ma pean Audrey isale (keda ma mingite jõmmidega koos baari ees hängimas nägin) vist taksoraha andma, läheme Mike'iga Jaani kiriku ette. Ku-Ku ees avastan vihapurskega, et olen maksnud 8 krooni väljaande "Liberaalne Postimees" (vms) eest, mis on Reformierakonna propagandaüllitis, esitatud fotokoomiksi vormis. Ansip, Kallas, Ojuland, Lang ja teised on kenasti sees ja ajavad oma iba. Audrey isa me ei leia ja läheme baari tagasi. Üle tänava Stereo koha peal asub koht, mis näeb välja nagu George Brownes, üsna tühi. Ent sinna me ei lähe. Oleme ühe korra endale piletid ostnud (50.-) ja ma kardan, et me peame seda uuesti tegema. Turvamees aga mäletab meid ja laseb sisse. Seegi baar on üsna tühjaks läinud.